See on esimene suurepärase lauamängude autori Wolfgang Kramer´i mäng, mille teieni toome. Kuigi selle üliandeka inimese loomingu tipuks on lauamängud „El Grande” ja „Princes of Florence”, usume me, et kõige jaoks on oma aeg ning otsustasime algust teha tema kõige väiksemast mängust.

Ära ehmu faktist, et näed kaartidel põhiliselt numbreid. Kui numbrid ja arvutamine pole Sinu lemmiktegevus, siis tea, et selles mängus on arvutamisel suhteliselt väike roll. Põhimõte peaks olema arusaadav ka kuueaastasele lapsele, kes juba numbreid tunneb, kuid mängutaktika täielikuks mõistmiseks peaks siiski olema pisut vanem. Kaartide mängimise süsteem teeb selles mängus õnne ja vedamise osakaalu küllaltki suureks. Seetõttu võib mängu lugeda kergeks taktikaliseks mänguks, kus oma osa on nii kavalusel, blufil kui ka fortuunal.

Kaartidel on väikesed härjapea kujutised — enamusel üks, kuid mõnel ka rohkem. Igale mängijale jagatakse kümme kaarti, mille ta peab mängu käigus vastavalt mängureeglitele lauale laduma. Teatud juhtudel peab mõni mängija osad väljakäidud kaardid üles võtma. See on halb, kuna härjapead ülesvõetud kaartidel tähistavad miinuspunkte. Näiteks, kui Sa oled sunnitud panema oma kaardi mõne kaardirea lõppu kuuenda kaardina, pead Sa kogu selle rea üles võtma, sest nagu mängu nimigi ütleb — kuues võtab! Pead tegutsema nii, et võtaksid mängu jooksul üles võimalikult vähe kaarte ja lõpetaksid võimalikult väikese miinuspunktide arvuga.

Mäng kestab ja mängulauale laotakse aina rohkem kaarte. Sul jääb üle ainult loota, et need korjab Sinu asemel üles Sinu vastane. Vahel ei ole siiski piisavalt õnne või pead oma rumala vea tõttu kaardirea üles võtma. Milline on aga kergendus, kui vastane on sunnitud täpselt enne Sinu käigukorda kaardirea üles korjama ja sellega Sinu naha päästab!